Helena on 48-aastane kiirabiarst – jõuline ja tõhus naine, kellele elu praktiliste pisiasjadega toimetulek raskusi ei valmista. Oma töö tõttu on Helena hästi kursis ka sellega, mis toimub suletud uste taga ja ööpimeduse varjus. Aga see, et ta on emana oma tütre Stefi juba ammu emotsionaalselt hüljanud, jääb Helenale märkamatuks. Tegemata teod ning väljaütlemata sõnad viivad Helena elu nüüd kiirkursil pimeduse poole.

Sel sügisel teeb nutikas aga üksildane 15-aastane Stefi teoks iga ema õudusunenäo. Tüdruk ajab end kiilaks, ei käi enam koolis, ei tule ööseks koju ja satub vägivaldsesse noortejõuku. Helena veedab päevad hirmu tundes ja ööd Stefit oodates ja otsides. Üheksa-aastane Sander näeb õe narkoepisoode pealt ning kannatab vanemate tähelepanupuuduse all. Abikaasa Kaarel jääb kahe tule vahele – ta püüab naiivse jonnakusega kinni hoida usalduse riismetest, samas peab ta alla neelama järjest kibedamat pettumust.

Kui Stefi satub karmi üledoosiga haiglasse, valmib Helenal meeleheitlik, isegi hullumeelne plaan. Ta kavatseb tütre kõigi eest salaja röövida ja vangistada perekonna vanasse suvilasse. Käia Stefit iga päev vaatamas, teha talle sooja toitu ja loota, et šokivangistus toimib.
Ent… tüdruk kaob jälle, päev enne haiglast kojusaamist ja loetud minutid enne hetke, kui emal oli plaanis ta röövida. Suutmata jälle silmitsi seista kõikehõlmava teadmatusega jääb šokiseisundis Helena lõksu õhkõrnale piirile reaalsuse ja hulluse, ootuste ja lootuste vahel. Ühelt poolt teeb ta kaasa kõik Kaarli, politsei, meedia ja vabatatahtlike pingutused Stefit leida. Teisalt elab ta suvilas salaelu. Siin, terve mõistuse talumatu julmuse eest kaitstuna, saab ta viimase võimaluse oma emaarmastus uueks luua.