Valikus olid eesti täispikad mängufilmid, mis linastusid esmakordselt 1. oktoobrist 2013 kuni 30. septembrini 2014 vähemalt seitsme järgneva päeva jooksul tasulistes kommertskinodes. Eesti Filmi Instituudi valikukomisjonis olid tänavu Edith Sepp, Tiina Lokk, Anneli Ahven, Tanel Toom ja Jaan Ruus. Hääletamine toimus kahes voorus, teises voorus jõuti konsensuslikule otsusele.

Kaukaasias, Gruusias, 1992. aastal hargnev kodusõja draama grusiinide ja abhaaside vahel on gruusia režissööri Zaza Urushadze (48) kolmas täispikk film. Sajand tagasi Abhaasiasse elama asunud eesti asunike järeltulijad on Abhaasia iseseisvussõdade tulemusena tänaseks sõjakoldest lahkunud. Kohale on jäänud kaks vanemat talumeest, sõnaaher puusepp Ivo (Lembit Ulfsak) ja ullikene maalähedane Markus (Elmo Nüganen). Ootamatu kokkupõrge gruusia sõduritega toob neli laipa ja jätab lahinguväljale kaks haavatut: abhaaslaste poolel võidelnud tšetšeeni palgasõduri, moslemi (Giorgi Nakashidze) ning gruusia sõduri, kristlase (Mikheil Meskhi). Need vihkavad teineteist vastastikku. Majaperemees Ivo paneb nad voodisse, ravib neid. Veretu võitlus käib maja sees, ja piibelliku üleskutsega filmil „Armasta oma naabrit!“ on üllatav lõpp. Optimistlik vaade, et eelarvamused vaenlaste vahel on klaaritavad niipea, kui lahtub pime viha, annab lootust kõigis neis maailma paikades, kus praegu leegitseb rahvuslik, rassiline ja religioosne vaen. Peaosaline Ivo suudab säilitada üldinimlikult eetilise hoiaku kõige suhtes. Ta suudab olla üle ka kõige suuremast isiklikust tragöödiast ja lepitada kodukatuse all suurimad verivaenlased: haavatud grusiini ja tšetšeeni. Film annab hea koondportree sellise eestlase arhetüübist, kes ei salli sõda ja kes kaootilises sõjaolukorras säilitab inimlikkuse ja asub lepitama vaenulikke naabreid. Eesti Filmiajakirjanike Ühing hindas filmi “Mandariinid” Aasta filmiks kui humanistlikku ja sõjavastast jutustust eestlastest nende igaveses hädas – olla kannatajaks võõrastes sõdades. „Mandariinid” on seni osalenud kaheksateistkümnel rahvusvahelisel filmifestivalil (Varssavis, Tbilisis, Mannheim-Heidelbergis, Tallinnas, Cottbusis, Chennais, Keralas, Baris, Seattle’is, Palm Springsis, Göteborgis. Jeruusalemmas, Fajris, San Paulos, Glasgows, Belgradis, Vilniuses ja San Franciscos) ja pälvinud kokku kümme auhinda, sh Tallinnas PÖFF-il parima Eesti filmi ja rahvusvaheliste filmiklubide föderatsiooni auhinna, Varssavi filmifestivalil parima režissööri ja publiku auhinna, Tbilisis parim režissööri auhinna, Mannheim-Heidelbergi festivalil žürii eriauhinna ja publiku auhinna ning 32. Fajri filmifestivalil Iraanis parima filmi ja stsenaariumi auhinna. Film on veel valitud Montreali (Kanada), Oostende (Belgia), Helsinki (Soome), Euraasia (Kasahstan) ning festivalide „Sõda ekraanil” (Prantsusmaa) ja „Itta kagu kaudu” (Taani; parafraas Hitchcocki filmile „Põhja loode kaudu”) programmi.

Filmi operaator on Rein Kotov, produtsendid Ivo Felt (Allfilm/Eesti) ja Zaza Urushadze (Cinema 24/Gruusia). Eesti produktsioonifirma valdav enamusraha määrab vastavalt Oscarite reeglitele (creative control) filmi eestimaisuse. Maailmas levitab filmi Cinemavault (Kanada). Rahvusvaheline koostööna valmib tänapäeval enamus filme. Nii on tänavuse Ungari Oscarite võõrfilmi nominatsiooni „Valge jumal” (Kornel Mundruczo) kaastootjad Saksa ja Rootsi produtsendid, Türgi nominatsioon, Cannes’is peaauhinna saanud Nuri Bilge Ceylani „Talveuni” on Türgi, Prantsuse ja Saksamaa ühisfilm. Esimene võõrfilmi Oscar anti 1956 Federico Fellini filmile „Tee”. Eestist esitati esimesena võõrfilmi Oscarile „Need vanad armastuskirjad” (1992). Võõrkeelsete filmide Oscari kandidaatide esitamise tähtaeg lõppeb 1. oktoobril. USA filmiakadeemia poolt väljavalitud viie riigi nominendid teatab valikukomitee 15. jaanuaril. Seejärel hääletavad akadeemia tegev- ja teenekad liikmed, kes on kõiki viit nominatsiooni näinud. Auhinnad antakse kätte 22. veebruaril 2015.